Autoriõigustest

Autoriõiguste kaitse: teema, mis tihtipeale nii väga ei mõjuta, kuniks ise sellega otse ja ootamatult kokku ei puutu. Minu viimane kogemus autoriõigustega oli seoses ühe pisivideo kokkupanemisel. See oli ühe suuremat sorti gümnaasiumi videovõistluse jaoks, igas mõtte siiski väga väike ja vähese kõlapinnaga üritus. Osalesin ise seal sellepärast, et konkurents olnud nii väike, et auhindade noppimine pidi ülilihtne olema. Eks ta oligi, arvestades, et sain Flashi-filmi kahe õhtuga tehtud ja pärast hunniku Kaubamaja poolt väljapandud träni koju veetud (või siis täpsemalt, minu jaoks veeti koju).

Selle filmi kokkupanekul tekkiski mul esmakordselt suurem küsimus seoses sellega, millist muusikat ma üldse kasutada võin? Tavapärane kooliprojektikogemus keelitanuks mind lihtsalt iTunes’ist vastav lauluke üles otsida ja taustaks panna. Aga siiski uurisin erinevaid tasuta, ilma autorikaitseta, vaba muusika võimalusi ka erinevatest globaalsetest andmepankadest. Ja, tuleb tunnistada, valik oli niru. Seega ma mingil hetkel loobusin sellest uudsest ideest ja monteerisin ühe Rein Rannapi 80-ndate muusikaloo esimesed sekundid filmikest lõpetama. YouTube’is on see tükk videot igatahes viimased viis aastat üleval olnud ja loodetavasti jääb ka edaspidi (kindlasti on tore selle loomingu otsa ka järgmise kümne aasta jooksul komistada).

Need mõtted on siiski juba aastatetagusest vaatepunktist kirjutatud. Vahepeal pole mul loomingu genereerimisega head lood olnud, seega pole ka rohkem dilemmasid tekkinud. Ent ma olen siiski vabaduse pooldaja, seda ka autoriõiguste tasandil. Ka minu enda loomingu kasutamine oleks … minu enda jaoks veidi häiriv, aga samas, kui keegi tunneb ennast piisavalt inspireeritult, selleks et minu originaalsust enda töödes ära kasutada, siis ma oleks ikka veidi meelitatud ka.

Aga globaalses vallas on autorikaitsega küll päris kehvad lood. Reeglite karmistumisega, täpsemalt. Igasugused SOPA-d, ACTA-d jm  ripuvad pidevalt õhus ja kuigi üks seaduseelnõu avaliku vastupanu tõttu katkestatakse, on tegemist nagu seitsme peaga lohega, kelle ülejäänud kuus pead mingis muus vormis ja mingis muus kohas üles hüppavad. Ja seda kõike ikkagi ainult raha pärast. Ja mis veel hullem, kuna keskmise inimese tähelepanu on hoopis muudel asjadel, siis sellised protestid, nagu SOPA vastu viimati oli, jäävad ka harvemaks. Kui pole rahva seas agiteerijaid, siis ei tee inimmass enam midagi. Peame lihtsalt agiteerijate peale lootma jääma…

Pilt

 

QJzEj

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: