Viimane blogipostitus!

Milline võiks olla veeb ja sotsiaalne tarkvara 5-10 aasta pärast?

Mul on raske sellele küsimusele vastata, isegi kui internet selle teemaga seonduvalt erinevaid arvamusi ja hüpoteese täis on. Mul oleks sama keeruline ka viis aastat tagasi samale küsimusele vastata, või siis kindlasti poleks ma ligilähedaseltki õigesti vastanud. Infoajastu maailm muutub ju nii kiiresti ja võimaluste valik (virtuaalse) maailma muutmiseks aina suureneb.

Ma arvan, et virtuaalne maailm muutub üha killustunumaks. Mõiste “ülemaailmne globaalne küla” kui selline on pidevalt murenemas, sellele aitavad kaasa inimesed ise ja sellest tulenevalt ka suured tegijad turul (Google, Facebook, Twitter, Instagram, Tumblr …). “Keskmist inimest” ei huvita, mis toimub teisel pool maakera, seda hüpoteetilist inimest ei huvita enam isegi oma naabrite tegemised-lahkuminekud-titepildid nii palju. Noored-lapsed siin- ja sealpool maailma on kõige rohkem iseendast huvitatud, maailm on veelgi enesekesksemaks muutumas. Igaüks meist on ju omaenda väikese maailma keskpunkt ja kõik sotsiaalvõrgustiku elemendid seda ainult võimendavad. Peaaegu kõik meist annavad “enekate” suurele kirjule massile oma panuse.

Samas ei saa öelda, et iga tulevane noor täiskasvanu ainult lähemast linnast sotsiaalvõrgustikus tuttavaid omab, on ju eesmärgiks oma profiilile ükskõik millises keskkonnas võimalikult palju “sõpru” või “järgijaid” saada. Sellest lähtudes peaks ju kõigil populaarsetel internetitähtedel külluses ülemaailmseid sõpru olema ja oma panuse globaalse küla tekkimisse andma. Ent siin tuleb mängu nukker tõdemus: mida rohkem on sul kontakte, seda üksildasem võid sa tegelikult olla. Paljudega neist tuhandetest suurt ja sügavat juttu ajada jõuab (kas enam tahadki?…), aga tähelepanuvajadus nõuab siiski oma, seega kogu aeg kulub tuhandepealise massi infokildudega hädapäraseks toitmiseks, aga päris “omad” jäävad kõrvale või üldse tekkimata.

UNuLzjN.jpg

Olen ma liiga negatiivne? Sotsiaalne veeb on meile ju nii palju andnud, võimalusi enda harimiseks ja silmaringi laiendamiseks on tohutult. Miks tunnen aga ka ma ise (veel selle põlvkonna esindaja, kes oma esimese kuvari koju alles varateismeliseeas sai), et redditis meelsamini alamfoorumis nimega /r/reactiongifs käin kui  pikemaid loengumaterjale läbi loen? Sest see on nii sõltuvusttekitav. Ja ma tean seda. Aga kas nooremad teavad? Või on nende saatuseks märkamatult suurem osa oma tähelepanuvõimest juba oma elu alguses kaotada? Või ongi see tulevikumaailm: tähelepanuvajadusega impulsiivsed keskendumisvõimeta noored? Mida saabki ühiskond ühiselt korda saata, kui igaüks on indiviid ning koostöö (kasvõi ühine tarkvara arendamine) siiski oma ego allasurumist ja koos tegutsemise võimet  nõuab (aga mida pole, seda pole)?

6LEHNQM.png?1

c67mFfa.png

Minu arvamust võib muidugi mõjutada meie tänapäeva “parimad pojad” ehk siis kõige häälekamad/kirevamad tegelased, kes tahavadki silma jääda ning seega tervikpilti moonutavad. Aga ka väiksemal määral on see ju nii: praegune tendets on muutuda võimalikult seotuks ja sotsiaalseks ja sellest tulenevalt suhelda aina väiksemas maailmas, omaenda kastis, omaenda publiku ees. Loodan, et vähemalt reaalselt (veebi)maailma arendamiseks oskusi omavaid kaas-Maalasi samad “tõved” samal suurel määral ei taba.

h5Zpo2l.jpg

Jeszo3H.png

 

 

 

Manipulatsioon internetis – see on imelihtne! …

Selle nädala blogipostituse teema on järgmine: “Kirjelda ajaveebis kolme õpetlikku juhtumit manipulatsioonide ja pettuste vallast”

* E-poe petuskeem

E-poode kasutab ka siinse maa rahvas aina rohkem ja rohkem, isegi nii palju, et odavat hiina kraami täis olevaid pakke veavad meie postiljonid juba suure vaevaga kohale. Ka mina ise olen ülemaailmse e-poe eBay kasutaja, hetkel veel siiski ainult ostja rollis. Kuid eBay’s saab nii ostjat kui ka müüjat ninapidi vedada, isegi kui ostjal ses keskkonnas suuremad õigused oma raha tagasisaamiseks olema peaksid.

Üks võimalus on müüjal ära kasutada ostjate tähelepanuoskust või siis … tähelepanematust. Juriidiliselt on kõik korras, aga kui ostuhuviline täpselt välja ei loe, mida ta ostab, võib ta kalli raha eest väga odava portsu otsa sattuda. Selline seik juhtus ka ühel briti noormehel, kes ostis 450 naela eest eBayst mängukonsooli XBox One. Müüja saatis talle aga hoopis  pildi sellest konsoolist. Ebay lehel olnud pakkumise nimes oli lausa sõna “Photo” olemas, 19-aastane Peter aga ei pannud seda kavalat nüket tähele ning postiga saadetigi talle kauaoodatud mängumasina asemel hoopis foto. Peter sai oma seikluse tõttu internetis päris kuulsaks, aga midagi head sellest kuulsusest siiski ka sündis: kohalik videomängupood halastas talle ja kinkis selle masina talle tasuta. Seega sel juhtumil oli õnnelik lõpp, aga paljudel teistel nii hästi ei lähe, kuna igaüks ju sellise konksu otsa sattumist avalikult reklaamida ei tahakski…

297dbfb2-65f2-4442-a49d-914becee886f_NTI_XBOX_XMAS_SCAM_05.jpg

 

Petuskeem, mis toimib “tänu” sinu sõpradele

Kui sul nahk üle kõrvade tõmmatakse, siis kõige parem on sellega avalikkuse ette tulla, sest äkki mõni teine potentsiaalne ohver siis samast aukukukkumisest pääseb. Üks Kanada naine tegigi nii. Temalt raha välja petmine käis väga osavalt: naine tahtis osta hülgenahast sõrmikuid ja tema sõbranna soovitas ühte müüjat, kes olevat usaldusväärne pakkuja. Ning see müüja tegi kõik, mis võimalik, selleks et kahtlust mitte äratada: ta lisas ohvri endale Facebookis sõbraks (naine nägi, et tal on palju sõpru ja profiilileht on aktiivne), ta genereeris rahulolevate ostjate kommentaare ning toetus näiteks ka algse soovitaja naiivsele soovitamisele. Pole paremat maskeeringut kui heausksed inimesed.

Mida aga sellest juhtumist õppida? Kas seda, et mitte kedagi internetis uskuda ei või? Loodetavasti asi nii hull siiski ei ole, aga kui paranoia siiski üle pea kasvab, siis tasub parimaid pakkumisi jätkuvalt veidi rohkem kontrollitud keskkondades otsida (nt Amazon või Ebay, ja siiski ka seal vastavad pakkumised on vaja tähelepanelikult läbi lugeda!).

* Sotsiaalmeedia ja perekonnasuhted

Internetipetised oskavad väga hästi ära kasutada meie inimlikkust. Igaühel meist on oma lähedased, sõbrad, tuttavad, elu “teisel pool ekraani”. Aga kuna meie olemine sotsiaalmeedias on muutunud kogu meie elu hõlmavaks, siis pole paha tahtjatel mingeid raskusi meid kui peopesal lugeda ja tundma õppida.

Ühe viimasel ajal (vähemalt USA-s) jälle pead tõstma hakanud petuskeemi sisuks on avaldada suure internetist pärit teadmisepagasiga meie ühiskonna vanematele liikmetele survet. Nimelt valib petis välja ühe (tavaliselt nooremapoolse) inimese, kes sotsiaalmeedias väga aktiivne on, uurib välja ja õpib selgeks kogu tema elu ning helistab siis näiteks tema vanaisale või -emale. Helistab, et öelda, et on kuskil välismaal vanglas ja nüüd on tal vaja kautsjoniraha. Tundub tegelikult natuke uskumatu, et selline skeem töötab: kas siis vanavanemad ei tunne oma lapselast häälest ära? Aga nii see on: petised oskavad rääkida väga üldise aktsendiga (USA) inglise keelt ja on endale “pähe tagunud” kogu lapselapse elu ning vanavanemad jäävadki uskuma, et nende pojapoeg pogrist välja saada tahab ja et nemad on ainukesed, kes teda tol hetkel aidata saavad.

Petiseid võib selles olukorras iroonilisel kombel paljastada jällegi inimlik viga. Ühed võimalikest petetutest sai aru, et tegemist on raha välja pressimisega, kuna petis ei kutsunud neid hellitusnimesid pidi

Mis võiks selle petuskeemi korral aidata? Lihtne vastus: inimlikkus, lähedus. Teadmine, kes on meie ümber ja kes on siis meie “lähedased” tegelikult. Suurem hoolivus ja mitte ainult tühjade sõnade lugemine Facebooki seinal.

fKWp1lj.jpg

Ühe viki retsenseerimine: “E-õppe keskkonnad”

Hinnatavaks teoseks valisin viki nimega “E-õppe keskkonnad”. Valituks osutus see sellepärast, et üks selle töö tegijatest on mu endine informaatikust kursusekaaslane ja nime ning teksti kokku panna on ikka huvitavam.

Töö tundub vähemalt kiirel ülevaatel päris professionaalne: vikil on lausa oma esileht, millel ootavad klõpsimist rühmaliikmete poolt tehtud alamlehed. See lahendus lihtsustab kindlasti rühmaliikmete panuse hindamist, kuna juba iga alamlehe keritavusest saab aru, kas ja kui palju on autor vaeva näinud.

pealeht

Uurinud igat alamlehte, on näha, et kõik  grupiliikmed on korralikult tööse panustanud. Veebilehed on enamjaolt ühepikkused, palju on illustreerivaid pilte, olemas on kasutatud kirjandus (v.a Coursera lehe puhul, kus polnud kasutatud kirjanduse nimekirja eraldi välja toodud. See-eest viidatud oli igati korralikult).

Ka töö teema  on piisavalt ühtne ning asjakohane: töö kirjutajad on kokku kogunud erinevad õppekeskkonnad, kus huvilised oma teadmisi virtuaalsel kujul täiendada saavad. Teema sobib “Võrgukogukondade” aine rühmatöö jaoks.

Järgnevalt lahkan kõiki alamlehte eraldi.

Code Schoolautor on selle veebileheküljega kursis, oskab piisavalt palju näiteid tuua lehekülje rahalise osa kohta teadmisi jagada. Tekstist leian inglispärasusi ja komavigu, aga tekst on üldjoontes arusaadav. Kirjutis on loogiliselt illustreeritud.

Khan Academy : leht on sisukas ja illustreeritud. Grammatikavigu on päris palju, aga on näha, et kasutaja on kursis sellega, mida vastav lehekülg pakub ja seetõttu suudab lehe lugejale sisu arusaadavalt edastada.

Codecademyautor on kasutanud korralikus koguses erinevaid allikaid, samuti illustreeris ta lehe erinevate ekraanitõmmiste ja tabelitega. Keeleliselt on jälle puudujääke, ent sisu on arusaadav.

Udacityka selle autori ülevaatlikust artiklist kumab läbi ingliskeelse teksti otsene ja päris konarlik tõlkimine eesti keelde.  Leht ja sisu ise on loogiliselt üles ehitatud ja piltidega huvitavamaks tehtud.

Courseraautor on lehe loomisel kasutanud videote illustreerivat jõudu ja samuti üles ehitanud loogilise ning lihtsalt arusaadava õppekeskkonna tutvustuse. Ka viiteid on päris palju, kuigi nende reaalse hulga hindamiseks peab tekstist vastavad viited üles otsima, sest eraldi nimekirja nende jaoks ei ole.

 

Kokkuvõtteks: selle vikikeskkonna autorid on näinud nähtavalt vaeva küll mitte väga sügavusse mineva, aga siiski ülevaatliku lehe koostamiseks. Kahjuks on palju puudujääke eestikeelse teksti loomises. Ent kui hinnata sisu, aga mitte (keelelist) vormi, siis väärib vikileht “väga head” hinnet.

Glider pattern from the Game of Life

Sel nädalal on teemaks häkkerid, täpsemalt üks huvitav lugemine. “Kuidas saada häkkeriks” eestikeelses versioonis, originaalautoriks Eric S. Raymond ja tõlkijaks meie endi õppejõud Kaido Kikkas.

Kõigepealt hakkasin ma uurima häkkerite logo ja esimene video, mida Conway Game of Life’iga seotult vaatasin, oli ka juba elamus omaette. Kas tänapäevane noorem Anonymouse põlvkond oma ajalugu üldse teab?…

Ja siit tuleb välja ka häkkerite ja kräkkerite erinevus: vanad ja noored, originaalid ja originaalitsejad. Häkkimine kui mõiste on eriti viimaste aastate jooksul vägagi palju noorte seas teisenenud. Facebook’i “häkkimine”, e-maili “häkkimine”… Mille kõigega noored ja naiivsed ajud ei uhkusta. Tänapäevased suhtlusvahendid annavad ju nii palju võimalusi kätt proovida ja oma proovimistest tervele maailmale kuulutada. Et siis aastate pärast piinlikkusest tooli alla vajuda, kui enda nime internetist otsides (enda nime “häkkides”!) nooruspõlve rumalused üles tulevad. Interneti mälu on ju igavene.

WzYkOSt.jpg

Selle postituse aluseks olevas jutukeses on välja toodud viis põhimõtet, mida iga häkker peaks järgima, selleks et ta algselt kirjapandud häkkeri mõistele vastaks: maailm on täis imelisi probleeme, mis lahendust ootavad, ühtegi probleemi ei tohiks kaks korda lahendada; igavus ja nüridus on kurjast, vabadus on hea ja suhtumine ei asenda kompetentsi. Kõik igati asjalikud reeglid, mida ka häkkeriks tituleerimata kasulik järgida oleks.

Kahjuks aga kipuvad osad reeglid rohkem meeles olema kui teised, ja kolmandad ununevad sootuks. Vabadus on see, millele tänapäeva kräkkerihakatised  rõhuvad. Võidelda võimu vastu, olgu selleks siis ema-isa, õpetaja, tööandja või riik. Mis kipub ununema (nooruse probleem muidugi üleüldiselt), on suhtumine. “Häkkerid ei lase poosetajatel enda aega raisata, kuid nad jumaldavad kompetentsi [—]”. “Kui sa austad kompetentsi, hakkab sulle meeldima ka seda enda juures arendada [—].” Tõin need laused jälle välja sellepärast, et teadvustada endale ja teistele häkkerite ja kräkkerite erinevust: õige häkker ei kiitle oma (tihtipeale kiusust paha-)tegudega oma Facebooki lehel, õige häkker on selleks tavaliselt liiga hõivatud, kuna peab tarvilikuks enda oskusi pidevalt arendada.

LGKE89d.png

Suhtumisega on probleeme ka neil kräkkeritel, kes arvavad, et häkkimine on teiste inimeste postkastidesse sissemurdmine ja arvutitesse nuhkvara sokutamine. See peaks ju tegelikult vastupidise meelsusega tegevus olema: võitlus parema maailma eest, lahendades veel lahendamata probleeme ja  kakeldes autoritaarsusega.

BJJuc.jpg

 

 

 

Ühest litsentsist

File:ASF-logo.svg

 

Apache litsents loodi 1995. aastal Apache Tarkvarafondi (Apache Software Foundation) poolt. Tegemist on vabatarkvaralise litsentsiga.

Apache litsentsil on oma kümneaastase ajaloo jooksul kokku kolm versiooni olnud:

1.0 – originaallitsents. Kehtib ainult vana tarkvara korral. Oli kasutusel aastail 1995 – 1999.

1.1 – oli kasutusel ajavahemikus 2000 – 2004.

Versioonid 1.0 ja 1.1 on üsna sarnase sisu ja ülesehitusega, ent muudatus on siiski ka nende lühikestes tekstides näha: uuemast versioonist eemaldati punkt, mis kohustas tarkvarakasutajat Apache tarkvara kasutamist avalikult reklaamima. Uue versiooni kohaselt peab kasutaja Apache tarkvara kasutamise ainult tarkvara dokumentatsioonis ära märkima. Arvestades aga, et kõik inimesed dokumentatsiooni nagunii ei loe, muutus see publik, kes ridu  “This product includes software developed by the Apache Group * for use in the Apache HTTP server project (http:// http://www.apache.org/)” luges, palju väiksemaks.

2.0 – kasutusel 2004. aastast praeguseni.

Nagu Apache enda lehel kirjas, siis see versioon on veidi mahukam, selleks et igasuguseid korduma kippuvad küsimused vastatud saaksid (ehk siis igasugused mõisted on pikalt välja kirjutatud, et advokaatidega vähem vaidlemist oleks). Mõned tähtsamad uuendused sisus: litsentsi peab saama kasutada ka pärast vastava tarkvaraprojekti sisulisi muudatusi; litsentsile võib lihtsalt viidata ehk ei pea enam igasse projektiga seotud faili lisama; NOTICE-faili loomine (igasuguste lisakommentaaride litsentsifailist väljaspoole liigutamiseks) jne.

Muudatuste eesmärgiks oli veel ka see litsents teiste vabatarkvaraliste litsentsidega ühilduma panna. See tähendab siis nt seda, et GPL-litsentsi 3. versiooni ja Apache litsents versiooni 2.0 saab ühildada, kriteeriumiks see, et valmistehtud tarkvara jääb ikkagi ametlikult GPL-litsentsi alla.

Apache litsentsi eelistavad need ärid, kes avatud lähtekoodi edasiarendades ka head raha teha tahavad, ilma et oma arendusi omakorda paljastama peaks. Google on väga sobilik näide.

GNU slash

Simple Pen Art

Autoriõigustest

Autoriõiguste kaitse: teema, mis tihtipeale nii väga ei mõjuta, kuniks ise sellega otse ja ootamatult kokku ei puutu. Minu viimane kogemus autoriõigustega oli seoses ühe pisivideo kokkupanemisel. See oli ühe suuremat sorti gümnaasiumi videovõistluse jaoks, igas mõtte siiski väga väike ja vähese kõlapinnaga üritus. Osalesin ise seal sellepärast, et konkurents olnud nii väike, et auhindade noppimine pidi ülilihtne olema. Eks ta oligi, arvestades, et sain Flashi-filmi kahe õhtuga tehtud ja pärast hunniku Kaubamaja poolt väljapandud träni koju veetud (või siis täpsemalt, minu jaoks veeti koju).

Selle filmi kokkupanekul tekkiski mul esmakordselt suurem küsimus seoses sellega, millist muusikat ma üldse kasutada võin? Tavapärane kooliprojektikogemus keelitanuks mind lihtsalt iTunes’ist vastav lauluke üles otsida ja taustaks panna. Aga siiski uurisin erinevaid tasuta, ilma autorikaitseta, vaba muusika võimalusi ka erinevatest globaalsetest andmepankadest. Ja, tuleb tunnistada, valik oli niru. Seega ma mingil hetkel loobusin sellest uudsest ideest ja monteerisin ühe Rein Rannapi 80-ndate muusikaloo esimesed sekundid filmikest lõpetama. YouTube’is on see tükk videot igatahes viimased viis aastat üleval olnud ja loodetavasti jääb ka edaspidi (kindlasti on tore selle loomingu otsa ka järgmise kümne aasta jooksul komistada).

Need mõtted on siiski juba aastatetagusest vaatepunktist kirjutatud. Vahepeal pole mul loomingu genereerimisega head lood olnud, seega pole ka rohkem dilemmasid tekkinud. Ent ma olen siiski vabaduse pooldaja, seda ka autoriõiguste tasandil. Ka minu enda loomingu kasutamine oleks … minu enda jaoks veidi häiriv, aga samas, kui keegi tunneb ennast piisavalt inspireeritult, selleks et minu originaalsust enda töödes ära kasutada, siis ma oleks ikka veidi meelitatud ka.

Aga globaalses vallas on autorikaitsega küll päris kehvad lood. Reeglite karmistumisega, täpsemalt. Igasugused SOPA-d, ACTA-d jm  ripuvad pidevalt õhus ja kuigi üks seaduseelnõu avaliku vastupanu tõttu katkestatakse, on tegemist nagu seitsme peaga lohega, kelle ülejäänud kuus pead mingis muus vormis ja mingis muus kohas üles hüppavad. Ja seda kõike ikkagi ainult raha pärast. Ja mis veel hullem, kuna keskmise inimese tähelepanu on hoopis muudel asjadel, siis sellised protestid, nagu SOPA vastu viimati oli, jäävad ka harvemaks. Kui pole rahva seas agiteerijaid, siis ei tee inimmass enam midagi. Peame lihtsalt agiteerijate peale lootma jääma…

Pilt

 

QJzEj

Vaba tarkvara: sorin oma arvutis

Enne selle blogipostituse kirjutamiseks valmistumist arvasin, et mul oli vaba tarkvaraga kokkupuudet palju vähem, kui mul tegelikult on. Võtsin lahti vikipeedia nimekirja vabade ja avatud lähtekoodiga tarkvara kohta ning seda läbi töötades avastasin mitmeid programme, mida aegade jooksul kasutanud olen. Paljusid nendest iseloomustab siiski tõik, et ma neid kunagi kasutasin, aga enam mitte. Ja seda siiski seetõttu, et kinnised tarkvaratooted on nende asemel minu arvutis koha leidnud.

  • – GIMP– graafikaprogramm, mida ma kasutasin mõned aastad tagasi, siis kui ma veel iMaci taga istusin ja ühtegi mugavamat joonistusprogrammi tolles arvutis ei omanud. Ka Windowsi operatsioonisüsteemiga arvutis GIMP-i juurutada püüdsin, aga see jäi lõpuks ikkagi kõrvale. Adobe’i Photoshop oli lihtsalt nii palju mugavam, et kui PSi lõpuks oma arvutisse toimetasin, siis tundus robustne GIMP oma päris kaua laadiva keskkonnaga üldse mitte paeluv keskkond olevat. Ajad on muidugi muutunud, millalgi tasub jälle oma teadmisi GIMP-ist värskendada. // Sarnasest kogemusest võin kirjutada ka Scribuse ja Adobe inDesigni kohta.
  • WinZilla ja + WinSCP – failivahetusprogrammid, mille ma igasse uude arvutisse mingil hetkel kindlasti installeerin, kuna need on soovitatud programmid ja vajalikud programmid ja mis töötavad piisavalt hästi (kui mitte üks, siis teine ikka), et alternatiivseid programme otsima pole läinud. Selliste programmide kasutamiseks pole mul nõudmised ka “laes”, nagu seda on graafikaprogrammide korral (mugav, sujuv ja silmale kena vaadata).
  • – Pidgin – alternatiivne suhtlustarkvara kunagisele MSN Messengerile või nüüdisaja Skype’ile (ilma helistamisvõimaluseta siiski). Selle programmiga tuleb mul meelde (ja tegelikult saan veel jätkuvalt sama olukorda kogeda, kui vaid tahan!) maakohas asuv arvuti, mis on nii katkine, aga samas piisavalt töökorras, et MSN Messengeri too enam ei käivitanud ja mingisuguse alternatiivi leidmiseks Pidgini peale tõmbasin. Tolle programmi kasutamine oli natuke sarnane pimeduses kobamisega: ma pidin kohanduma lakoonilisema keskkonnaga ja n-ö aliasega (teistsugused emotikonid, uutmoodi staatusevahetused jne). Seda programmi kasutasin ja vajadusel jätkuvalt kasutan siiski ainult siis, kui midagi muud kasutada ei saa.
  • Waterfox – kasutan aktiivselt, kuna seda reklaamitakse välja kui “64-bitise Windowsi Firefoxi” parimat lahendust. Kiirust võib sellel veebilehitsejal võib-olla rohkem juures olla, aga alati pean arvestama ka sellega, et mõni lehitsejalaiend selles ei mängi või mõni ID-kaardiga sisselogimine ebaõnnestuda võib.

Seega mind kui vaba tarkvara hooajalist kasutajat võib pidada “omakasupüüdlikuks ja mugavaks”: jooksutan vaba tarkvara seni, kuni see mugav või kasulik on või kui teisi alternatiive kätte ei saa. Aga milleks ma peakski vähemaga leppima! Vähemalt graafikaprogrammide osas on mugavus väga vajalik.